Defitsiit ja tarbimiskultuur Nõukogude Eestis

​Kui turumajanduses on tootjal probleem, kuidas kaup ostjani viia, siis plaanimajanduses on vastupidi – kuidas ostja kauba üles leiab. Nõukogude Eestis nagu ka mujal sotsialismimaades valitses krooniline kaubapuudujääk e defitsiit.

Eluks vajalik miinimum oli poes enamasti olemas, kuid puudus valik. Valiku puudumist põhjendati lausa teaduslikult: ratsionaalsed tarbimisnormid, toodete standardiseeritus, funktsionaalsus jms. Tegelikult põhjustas selle rasketööstuse eelisarendamine, mille kõrval peeti tarbekaupade tootmist vähetähtsaks ega eraldatud selleks piisavalt ressursse.

Nõukogulik tarbimisideaal nägi ette vähendada individuaalset tarbimist kui ühiskondlike ressursside raiskamist ja „väikekodanliku mõttelaadi rudimenti”. Nõukogude inimene pidi tegutsema kollektiivis:  pesema pesu pesumajas, kasutama ühissõidukeid ning sööma sööklas. Nii olidki pesumasinad ja autod defitsiitsed ning korterite köögid tillukesed.

Et tarbekaup muutus kohe defitsiidiks, asendus ostmine enamasti hankimisega. Selle asemel, et teha konkreetseid sisseoste, käidi poes igaks juhuks, lootuses millelegi „peale sattuda”. Sellele lisandus kauplusejärjekordades seismine, kaubareiside tegemine paremini varustatud piirkondadesse, tutvuste kasutamine, meelehea pakkumine jne. Defitsiit ajendas inimesi soetama kodudesse kõikvõimalikke varusid  pole sugugi haruldane, kui veel 2000. aastate alul kasutati näiteks 1980ndate lõpul ostetud tuletikke või seepi. Paradoksaalsel kombel soodustas defitsiit ka ületarbimist – millelegi poes „peale sattudes” oli targem ka tarbetu kaup igaks juhuks ära osta või osta võimalusel kõiki kaupu rohkem kui vaja, sest oldi ju ikkagi pikalt sabas seistud.

Seesugune individuaalsete soovide eiramine tõi kaasa nõukogude korrale iseloomulikud topeltstandardid:  üks komplekt käitumisreegleid kehtis ametlikel kollektivistlikel kogunemistel, teine argireaalsuses. Igapäevaelus toimetuleku eeldus oli kuulumine tutvustel põhinevasse teenetesüsteemi. Selline sotsiaalne võrgustik toimis põhimõttel „sina mulle, mina sulle”, olgu siis selle suhte sisuks riigiressursside omavoliline kasutamine või isiklike väikeste unistuste täitmine näiteks suitsuvorsti, lahustuva kohvi, Tšehhi botikute, värviteleviisori või Poola kosmeetika hankimisel.

Nõukogude võimuladvikut ja nomenklatuuri need vaevad ei puudutanud: nende jaoks oli loodud paralleelkaubandus eripoodide ja importkaubaga.

Lisateave artikli kohta