Elu DP-laagris

Pärast Teise maailmasõja lahingutegevuse lõppu Euroopas 1945. a jaotas liitlaskoalitsioon (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liit) Saksamaa ja tema poolt hõivatud Austria neljaks okupatsioonitsooniks. Muu hulgas jäi okupatsioonijõudude ülesandeks korraldada põgenike hooldamine oma hallataval territooriumil. Lisaks tegelesid põgenike eest hoolitsemisega rahvusvahelised põgenikuorganisatsioonid ja Punane Rist. Eesti põgenikud koondusid valdavalt DP-laagritesse USA ja Briti okupatsioonitsoonides Saksamaal. Suurima eesti kogukonnaga laagrid asusid Geislingenis, Augsburgis ja Lübeckis, kus igaühes elas tippajal mitu tuhat eesti põgenikku.  

DP-laagris valitsenud olud olenesid suuresti konkreetset tsooni haldavast militaarvõimust ja põgenikuorganisatsioonist. Laagrite olmetingimused võisid erineda väga suurel määral. Põgenikud võidi majutada looduskaunites paikades asuvatesse heas korras sanatooriumidesse, aga niisama hästi võidi nad paigutada elama kütmata võimlatesse. Osas laagrites elasid ainult eestlased, osas olid koos mitme rahvuse esindajad. Selgitamaks välja, kas laagris viibivad isikud sobivad rahvusvahelise abi saamiseks, korraldati  skriinimised ehk sobivuskatsed, mille käigus pidi iga laagrielanik vastama etteantud küsimustele ja läbima tervisekontrolli. Need katsed algasid peaaegu kohe pärast laagrite loomist ning toimusid korduvalt, lainetena. Katsete põhjalikkus oli erinev, see sõltus muu hulgas laagriülemast ja tema poliitilistest vaadetest. Laagrielanike seas kardeti sobivuskontrolli, kuna arvati, et nende käigus kogutud info antakse NSV Liidu esindajatele ja ühel hetkel sunnitakse kogutud info põhjal kõiki repatrieeruma. Laagrielu oli küllaltki ebastabiilne ja hirm vägivaldse NSV Liitu tagasisaatmise ees suur.  

Üsna varsti pärast eesti põgenike DP-laagrite moodustamist organiseeriti enamikus neist Eesti Komitee, mille peamisteks ülesanneteks said kohaliku laagrielu korraldamine (enamasti pidid laagrielanikud ise tegema köögitöid, hoidma korras territooriumi, tagama sisekorra, hoolitsema hoonete kütmise eest jne), informatsiooni edastamine laagrielanikele ja suhtlus teiste laagritega. Suurt rõhku pandi noortetööle: DP-laagrites alustasid tööd lasteaiad, koolid, Suurbritannia tsoonis Balti Ülikool. Tegutsesid skaudi- ja gaidirühmad, käsitöö-, tantsu- ja näiteringid, laulukoorid, harrastati sporti. Suuremates laagrites anti välja kohalikku ajalehte. Igale DPle oli ette nähtud regulaarne väike „taskuraha”, kuid väljaspool laagrit töö leidmise võimalused olid harilikult piiratud.

DP-laagrid lõpetasid oma tegevuse pärast DPde ümberasustamist teistesse riikidesse ja ümberasustamisest keeldunud või selleks mittevõimeliste isikute integreerimist kohalikku ühiskonda, enamasti 1950. aastate alguseks.

Lisateave artikli kohta