Katse taastada Eesti iseseisvus 1944. aastal

1944. a kevadtalvel koondusid endiste Eesti demokraatlike erakondade esindajad Eesti Vabariigi Rahvuskomiteeks (EVR), mis täitis pseudoparlamendi rolli. EVRi lähtekoht rahvusvahelises poliitikas oli 1941. a augustis USA presidendi ja Suurbritannia peaministri alla kirjutatud Atlandi harta, mis deklareeris nii kõigi rahvaste õigust ise valida riigikord kui ka nende rahvaste õigust suveräänsusele, kellelt see on jõuga ära võetud.

1944. a aprillis kutsus Eesti Vabariigi viimane okupatsioonide-eelne seaduslik peaminister Jüri Uluots kokku valimiskogu. Põhiseaduse järgi kuulusid valimiskogusse peaminister, sõjavägede ülemjuhataja või juhataja, Riigivolikogu esimees, Riiginõukogu esimees ja Riigikohtu esimees. Repressioonidest olid pääsenud vaid peaminister Uluots ja Riigivolikogu esimees Otto Pukk. Teisi asendasid asetäitjad. Valimiskogu nentis, et Eesti ei ole oma õigust suveräänsusele okupatsioonidega kaotanud. Valimiskogu tunnistas peaminister Uluotsa põhiseaduse järgi Vabariigi Presidendi ülesannetes olevaks. Otsust tunnustas ka EVR.

Aprillis 1944 arreteeris Saksa julgeolekupolitsei mitusada rahvusliku opositsiooni liiget, nende hulgas enamiku EVRi aktiviste. EVRi tegevus soikus, kuid aktiviseerus augustis uuesti. EVRi liikmeteks koopteeriti ka need Uluotsa lähikondlased, kes varem sinna ei kuulunud. Kulleritega peeti sidet Eesti esindajatega Soomes ja Rootsis (August Varma, Johan Pitka, August Rei jt).

1. augusti deklaratsioonis teatas EVR oma ülesanneteks riikliku võimu teostamise kuni põhiseaduslike organite tegevusse astumiseni, eriti aga Eesti riigi ja rahva kaitse organiseerimise.

1944. a augustis algasid EVRi salajased arutelud valitsuse koosseisu üle. Esialgu teadsid nendest vaid asjaosalised. 16. septembril nõustus Hitler Eesti mahajätmise plaaniga. Taganemine algas 17. septembril koos Punaarmee pealetungiga Emajõe rindel. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse Vabariigi Valitsuse peaministri asetäitja ja siseministri Otto Tiefi juhtimisel. Valitsus avaldas ka deklaratsiooni, mille kavandi oli koostanud välisminister August Rei. Deklaratsiooniga teatas Vabariigi Valitsus, et Eesti Vabariik on käimasolevas sõjas neutraalne ning Eesti on saanud sõja tallermaaks eesti rahvast mitteolenevatel põhjustel. Deklaratsioon loeti raadios ette. 20. septembril heisati Toompeal sinimustvalge lipp, mis lehvis seal, kuni linna vallutas Punaarmee. Admiral Johan Pitka üritas Eesti kaitsmiseks organiseerida rahvuslikku relvastatud vastupanu pealetungivale Punaarmeele, kuid aja- ja ressursinappuse tõttu üritus ebaõnnestus. Teade rahvusliku valitsuse ametisse astumisest Tallinnas avaldati Soome ja Rootsi ajakirjanduses.

22. septembril jõudis Punaarmee sakslastest maha jäetud Tallinnasse. Valitsuse liikmed lahkusid Tallinnast. Enamikul neist ei õnnestunud Eestist lahkuda ja nad langesid Nõukogude julgeoleku kätte ning mõisteti vangi või surma. Haige Jüri Uluots oli viidud Rootsi kohe valitsuse ametisse seadmise järel.

Pärast Uluotsa surma 1945. a jaanuaris läksid peaministri Vabariigi Presidendi ülesannetes kohustused  põhiseaduse järgi üle valitsuse vanimale liikmele August Reile, kes 12. jaanuaril 1953 nimetas ametisse nüüd juba pagulasvalitsuse uue koosseisu. Pagulasvalitsuse viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Heinrich Mark andis 1992. a oktoobris oma volitused üle vast valitud presidendile Lennart Merile.

Lisateave artikli kohta