Rahvamajandusnõukogu

Piirkondlik majanduse juhtimise organ NSV Liidus aastatel 1957–1965

1957. a kutsuti NSV Liidu parteiliidri Nikita Hruštšovi initsiatiivil ellu piirkondlikud rahvamajandusnõukogud (RMN), mille eesmärk oli vähendada üleliiduliste keskministeeriumide võimu ja otsustusprotsesside tsentraliseeritust ning võimaldada kohalikele liidritele majanduse juhtimise näol märksa suuremat autonoomiat, kuigi majanduse keskne planeerimine allus endiselt Moskvale. Kogu riik jaotati esialgu 105 territoriaalseks rahvamajandusnõukoguks, mille hulgas oli ka Eesti NSV RMN.
 
Eesti NSV majandusele oli rahvamajandusnõukogu aeg 1957–1965 suhteliselt edukas. Aastatel 1958–1965 kahekordistus Eesti majanduse kogutoodang. Mõnevõrra suurenes otsustamisõigus. Mitu tööstuse juhtimisega tegelenud liidulis-vabariiklikku ministeeriumi (allusid korraga kohalikule juhtimisele ja samal ajal ka Nõukogude keskministeeriumile) muudeti kohalikeks ministeeriumideks ja allutati RMNle. Pärast reformi allus ENSV rahvamajandusnõukogule 420 ettevõtet, mis andsid ligikaudu 80% kohalikust tööstustoodangust, enne ümberkorraldusi andsid põhiosa tööstustoodangust üleliidulises alluvuses olevad ettevõtted.

Ühes rahvamajandusnõukogude likvideerimisega 1965. a pöörduti NSV Liidus tagasi majanduse juhtimise harukondlikule printsiibile, millega kadus NSVL eri piirkondade, k.a ENSV piiratud majanduslik iseseisvus ja tugevnesid uuesti tsentraliseerimistendentsid ning kontroll kohaliku tööstuse üle.

Lisateave artikli kohta