Repatrieerimine

​Teine maailmasõda sundis kümneid miljoneid inimesi oma elupaigast lahkuma ja võõrsile ümber asuma. Põgenike probleemi loodeti esialgu lahendada repatrieerimisega ehk aidates inimestel kodumaale tagasi pöörduda. Selleks loodi 1943. a rahvusvaheline organisatsioon Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamisvalitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration, lüh UNRRA). Repatrieerimise alusdokumentideks said 1945. a veebruaris Jaltas sõlmitud kahepoolsed kokkulepped NSV Liidu ja USA ning NSV Liidu ja Suurbritannia vahel. Kokkulepete kohaselt pidi kõik Nõukogude kodanikud repatrieeritama, mistõttu kerkis teravalt üles eestlaste kodakondsuse teema. Kuigi läände jõudnud eesti pagulased ise ei pidanud end Nõukogude kodanikeks, olenes Nõukogude kodanikuks nimetamine konkreetse riigi poliitilistest seisukohtadest NSV Liidu okupatsiooni tunnustamisel Balti riikides.

Jalta kokkulepete osalised täpsustasid järgnevalt repatrieerimise üksikasju. Tegelikkuses hakati repatrieerima pärast Halle kokkuleppe sõlmimist 1945. a mais ja see kestis kuni põgenikelaagrite likvideerimiseni.

Teise maailmasõja järel repatrieerisid inimesi Saksamaa eri okupatsioonitsoonides tegutsenud organisatsioonid (UNRRA jt) või seda tsooni haldav militaarvõim. UNRRA toetusel esines ka sundrepatrieerimisi ja põgenike survestamist nende päritolumaale tagasipöördumiseks. Selleks takistasti näiteks põgenikel end ühes laagris sisse seadmast ning asustati neid sageli ühest laagrist teise ümber.

Kuna USA ja Suurbritannia okupatsioonivõimud Saksamaal olid sundrepatrieerimiste vastu ning NSV Liidu ja ka UNRRA arvates ei toimunud Nõukogude kodanike repatrieerimine piisavalt kiiresti, käivitas NSV Liit võimsa propagandamasina. Hakati trükkima ning levitama NSV Liitu ülistavaid lendlehti ja brošüüre, tootma raadiosaateid ning spetsiaalseid laagrites ja saatkondades näidatavaid filme. Laagritesse loodi n-ö punanurgad, kus oli laagrielanikele tutvumiseks väljas propagandatrükiseid. Eestisse jäänud lähisugulasi sunniti kirjutama põgenikelaagris viibijatele erakirju, kutsumaks neid tagasi kodumaale. Laagrites käisid NSV Liidu esindajad, kes pidasid põgenikega propagandistlikke vestlusi.

Ühtekokku repatrieerus aastatel 1945–1952 ligi 21 500 eestlast, kellest umbes 10 000 olid endised sõjaväelased ja 11 500 tsiviilisikud.

Lisateave artikli kohta