Suvilakultuur Eesti NSVs

Nõukogude ajal arenes Eestis edasi siin juba varem alguse saanud komme veeta puhkeaega (nädalalõpud ja puhkused) isiklikes suvemajades. See kujundas ka inimeste argielupraktikat ning muutis arhitektuurset keskkonda.

Eestis 1940. a kehtestatud Nõukogude režiimi ametlik propaganda tähtsustas algusest peale Nõukogude töötaja sotsiaalset heaolu, kõrvutades seda eelnenud „kodanluse perioodi” viletsusega. Töötava inimese täisväärtuslik puhkamine kuulutati väga tähtsaks, kuid esialgu oli pakkuda vaid väheseid kohti üksikutes (sageli natsionaliseeritud villadesse) sisse seatud puhkekodudes.

Puhkamisvõimalused laienesid oluliselt koos üldise elatustaseme tõusuga NSV Liidus alates 1950. aastate lõpust. Hakati lubama väikeste suvemajade ehitamist, mis koondati suvila- ja aianduskooperatiividesse.  Esimesel puhul oli lubatud veidi suurem majake, kuid peenraid teha ei tohtinud. Teisel puhul oli tillukese maja juurde aia rajamine kohustuslik. Riik püüdis vältida seda, et suvilaist kujuneksid eramud – alguses ei tohtinud neisse rajada küttekoldeid, keelatud oli suvila ümberehitamine või laiendamine ühepereelamuks.

Suvilakooperatiive rajati looduslikult kaunitesse kohtadesse, kuid kaubapuuduse süvenedes nende kui mittetootlike üksuste loomine ajapikku pidurdus. Seda rohkem asutati aianduskooperatiive, mida sai rajada peaaegu igale poole linnade äärealadele. Seal ise juur- ja puuvilja kasvatades said inimesed oluliselt leevendada kauplustes valitsevat toidukaupade puudust. 

Kõik need 1960.–1970. aastatel kerkinud suvemajad tuli rajada tüüpprojektide järgi, ja kuna iga mõnekümne liikmega kooperatiiv valis ühe konkreetse projekti, tagas see asumile ühtse väljanägemise. Arhitektid koostasid tüüpprojekte Põhjamaade eeskujude järgi, mis muutis siin normatiivseks modernistliku esteetika. 

Arvestades, et majad tuli omanikel endil valmis ehitada, pidid need olema lihtsa konstruktsiooniga ja ainult kättesaadavatest materjalidest. Eriti populaarseks sai tumedaks peitsitud puitlaudis valgete piirdelaudadega. Suvemajade ehitamise kõrgajal 1970. aastatel domineeris Eesti arhitektuuris nn karniisiarhitektuur, kus kaugele üle maja ulatuva madala katuse ette asetati lai rõhtlaudisest karniis. See oli Põhjamaadest ülevõetud saksa modernistliku arhitekti Mies van der Rohe esteetika kohandus.

Samal ajal tabas Eesti puhkekultuuri Soome sauna vaimustus. Tüüpprojektid sisaldasid sauna ehitamise võimalust, mida rakendati ulatuslikult. Juba traditsioonilise eesti taluarhitektuuri puhul oli talukompleksi juurde ikka kuulunud saun, kus end laupäeval puhtaks pesti. Uuema aja suvilas tähendas saun aga peale võimaluse end pärast aiatöid puhtaks pesta ka seltskondliku ajaveetmise kohta. Raudse eesriide taha jäänud eestlased tahtsid elada nagu lääne inimesed ning võtsid selles eeskuju lähimalt lääneriigilt – põhjanaabrilt Soomelt, kelle telekanalid olid Põhja-Eestis nähtavad. Soome TVst nähtut matkides sai normiks nädalavahetuseti pere või sõprade ringis sõita suvekodusse, teha seal sauna ja grillida. See oli muuhulgas võimalus vähemalt puhkeajal pääseda Nõukogude ühiskonnas normiks peetud äärmusliku kollektiivsuse ja ühistegevuse sunnist.

Lisateave artikli kohta